Robotid näota kehade vahel

Robot ja must kogu peatuvad ülekäiguraja ees, sest sõiduteel läheneb isesõitev auto. „Hello!“ kostab standardkeeles tehishääl masina kõhuõõnest. Nad tervitavad viisakalt, aga kummalgi pole nägu, seega pole ka võimalik üksteisele otsa vaadata. Esimene on Ahti Heinla leiutatud pakikanderobot, teine aga Eesti uus normaalsus – pealaest jalatallani ulatuvat burkat või nikaabi kandev mosleminaine.

Kes oleks osanud arvata, et juba 2015. aastal võime olla siinsamas Eestis „Futurama“ skeene päris eluks muutumisele niivõrd lähedal – tänaval ilma nägudeta inimesed ning iseseisvalt ringi vuravad autod ja postirobotid, mis meenutavad kangesti „Teletupsude“ tolmuimejat Noo-Nood.

Tööstustele, kes pidevalt vähendavad näo ja hingega personali ja laiendavad masinaparki, on selline ühiskonna arengustsenaarium muidugi unistuste tee tootlikkuse lakke- ja tööjõukulude nulliviimiseks. Ja ka burkaga moslem on tikutulega töötajat taga ajavale töösturile ilmselt paras päästerõngas, kui kõik eestlased on Soomes ja Silicon Valleys. Samas kirjutas Marion Pajumets hiljaaegu Eesti Ekspressis, et looritatud naiste värbamine suhtlust ja miimikat eeldatavatele ametikohtadele võib osutuda võimatuks, pretsedent on olemas Kairo ülikoolist.